Jekaterina kogemus Health Clinicus: viimane samm, mis tõi kehasse ja meelde harmoonia

Kauni Jekaterina lugu räägib sellest, kuidas suur kaalulangus võib tuua kaasa uue väljakutse — lõtvunud naha, mis ei kao ka siis, kui kaalu eesmärk on saavutatud. Pärast edukat kõhuplastikat tekkis naisel ühel täiesti tavalisel hetkel äratundmine, et tervik vajab veel üht sammu, et keha ja enesetunne päriselt kokku kõlaksid. Jekaterina jagab ausalt ja väga siiralt, mis andis talle kindlust, kuidas möödus operatsioonipäev ja taastumine ning mis on muutunud.

Mis hetk või tunne pani sind otsustama, et nüüd on aeg see samm teha?

See otsus ei tulnud minu jaoks kohe, vaid kujunes välja järk-järgult.

Alates 2020. aastast tegelesin aktiivselt kaalulangetamisega. Minu algkaal oli 135 kg. Praegu kaalun 60 kg… kahjuks ei kadunud nahk kuhugi.

2024. aasta novembris tegin Health Clinicus kõhuplastika kirurg Rein Adamsoni juures. Juba kaks päeva pärast operatsiooni, koju naastes, nägin tulemust: hoolimata kergest tursest oli kõht lame, korrektne ja esteetiliselt kaunis. Lamasin voodis, vaatasin end ja pöörasin äkki tähelepanu oma jalgadele. Sel hetkel tekkis väga selge tunne, et üldpilt „ei klapi“ – kõht nägi juba ilus välja, kuid jalgade nahk oli endiselt lõtv ja see nägi välja ebaharmooniline.Alguses jätsin selle mõtte kõrvale ega pidanud seda eriti oluliseks. Kuid kevadel, perepuhkuse ajal Türgis, tuli see tunne tagasi. Tundsin end ebakindlalt ja tabasin end pidevalt mõttelt, et mul on ebamugav just jalgade välimuse pärast – eriti võrreldes juba ideaalselt välja nägeva kõhuga. Operatsiooniarm oli peaaegu märkamatu, kõht lame ja korrektne, kuid jalad ei sobitunud kahjuks üldisesse pilti.

Millised olid sinu ootused ja hirmud enne esimest kontakti kliinikuga?

Mul ei olnud mingeid tõsiseid hirme. Teadsin väga selgelt, kelle poole pöördun, ja usaldasin täielikult oma valikut. Teadsin juba ette, et lähen Health Clinicusse kirurg Rein Adamsoni juurde – sama kirurgi juurde, kes tegi mulle varem kõhuplastika – ja olin kindel, et jalgade korrigeerimise teen ainult tema juures. Varasem kogemus andis mulle rahu- ja kindlustunde tulemuse osas, seetõttu ei olnud esimene kontakt kliinikuga seotud ärevusega, vaid selge arusaamaga edasistest sammudest.

Kuidas sa kirjeldaksid esimest konsultatsiooni ja seda, kuidas sind vastu võeti? Mis pani sind end turvaliselt tundma?

Esimene konsultatsioon jättis mulle väga sooja ja rahuliku mulje. Mulle meeldib kliinikusse tulla üleüldiselt: vastuvõtul tervitavad suurepärased neiud – väga viisakad, naeratavad, alati aitavad ja juhendavad. Juba uksest sisse astudes tekib hoolivuse ja mugavuse tunne.

Kohtumisel kirurgiga arutasime põhjalikult kõiki eelseisva operatsiooniga seotud teemasid. Ta rääkis väga avatult ja ausalt, mis mind ees ootab: et tegemist on suure ja mahuka operatsiooniga, ulatusliku tööga, märkimisväärse nahaeemalduse ja üsna suurte lõigetega. Samuti selgitas ta üksikasjalikult võimalikke riske, sealhulgas armide paranemisega seotud riske, arvestades operatsiooni piirkonda.

Minu jaoks oli väga oluline, et mind ei kiirustatud tagant ega varjatud midagi – vastupidi, kõigest räägiti ette, selgelt ja professionaalselt. Arutasime kõik riskid läbi, võtsin selle info teadlikult vastu ja sain aru, et see on mulle vastuvõetav.

Pärast konsultatsiooni lahkusin koju hinnapakkumist ootama, kuid kabinetist välja astudes tabasin end mõttelt, et sisimas olin otsuse juba teinud – ma tõesti tahan seda operatsiooni teha.

Kas oli midagi, mis sind kliinikus positiivselt üllatas? (inimesed, suhtlus, selgitused, privaatsus, korraldus)

Jah, oli mitu asja, mis mind meeldivalt üllatasid. Eelkõige inimesed ja suhtlus. Kliiniku töötajad on väga tähelepanelikud, sõbralikud ja taktitundelised. Suhtlus on lihtne ja lugupidav, ilma pingete ja liigse formaalsuseta, samas on tunda kõrget professionaalsust.

Mind üllatas ka see, kui põhjalikult ja arusaadavalt kõike selgitatakse – nii arstide kui ka administratiivse personali poolt. Iga küsimust sai rahulikult esitada ja vastuseks sai põhjaliku ning ausa selgituse, ilma kiirustamise või ebamugavustundeta.

Eraldi tahan esile tuua privaatsuse tunde. Kliinikus on loodud väga delikaatne ja mugav õhkkond, kus tunned end kaitstuna ja saad rahulikult rääkida ka väga isiklikel teemadel. Samuti rõõmustas protsesside hea korraldus: ajad, konsultatsioonid ja edasised sammud – kõik oli läbimõeldud ja selge.

See on haruldane kombinatsioon, kus professionaalsus, inimlik suhtumine ja mugavus on tuntavad igal etapil ning just see annab kindluse ja sisemise rahu.

Protseduuri/operatsiooni päev: mida sa tahaksid, et keegi oleks sulle enne seda päeva öelnud?

Tõenäoliselt oleksin tahtnud kuulda: „Sa teed kõike õigesti, sa oled valmis ja sa oled kindlates kätes.“ Just seda ma ka kuulsin oma lähedastelt. Operatsioonipäeval on eriti oluline tunda sisemist rahu ja kindlust, et otsus on tehtud teadlikult ja kaalutletult.

Esimesed päevad ja nädalad pärast protseduuri: millised olid suurimad muutused (kehaliselt ja emotsionaalselt)?

Esimestel päevadel olid kõige märgatavamad muutused loomulikult füüsilised. Tundsin selgelt sekkumise ulatust: esines turseid, pinget, liikumispiiranguid ning keha vajas aega kohanemiseks ja taastumiseks.

Ma ei ole aga inimene, kes suudaks pikalt voodis lebada. Mõistan väga hästi, et liikumine on elu. Juba haiglas, 2–3 tundi pärast seda, kui mind ärkamispalatisest tavapalatisse viidi, ütlesin personalile: „Tüdrukud, ma ei sõida selle tooliga.“ Mind taheti ratastooliga viia, kuid nõudsin, et läheksin jalgsi. Õed toetasid mind mõlemalt poolt kätest, kuid kõndisin ise palatini. Personal oli küll kergelt šokeeritud, kuid minu jaoks oli see oluline.

Pärast seda puhkasin veidi ja seejärel hakkasin vastavalt enesetundele edasi liikuma. Taastumise käigus sai kõndimisest minu päeva loomulik osa ning see aitas mul tunda end elavana ja aktiivsena.

Emotsionaalselt oli see periood mitmekesine: haavatavusest ja vajadusest enda eest hoolikamalt hoolitseda – kuni rõõmu ja rahuloluni esimestest nähtavatest muutustest. Ka läbi tursete ja ebamugavuse oli näha, et jalgade kuju muutub, ja see andis moraalset tuge. Aja jooksul taandus ärevus ning selle asemele tuli usaldus protsessi ja ettevaatlik optimism.

Mis on olnud sinu suurimad võidud või positiivsed üllatused? (enesetunne, enesekindlus, riiete istuvus, igapäevaelu, suhted, töö, hobid)

Pärast jalgade plastika operatsiooni paranes minu enesetunne märgatavalt – nii füüsiliselt kui ka sisemiselt. Kadus see kompleks, mis oli pikalt peas: ebamugavustunne ja mõtted, et midagi on „valesti“, et nahk ei näe välja nii, nagu tahaks. Selle asemel tuli rahu ja enese aktsepteerimine.

Nüüd saan kergusega selga panna seeliku ega häbene oma jalgu, vaid tunnen nende üle uhkust – need on ilusad, sirged ja vormis. See vabaduse ja enesekindluse tunne oli minu jaoks väga suur ja meeldiv üllatus.

Riided istuvad nüüd hoopis teistmoodi: korrektsemalt ja naiselikumalt. Eriti rõõmustab see, kuidas näevad nüüd välja skinny-teksad – need rõhutavad figuuri ja mõjuvad tõeliselt efektsetena. Muutunud ei ole ainult peegelpilt, vaid ka suhtumine iseendasse – rohkem enesekindlust, kergust ja rõõmu igapäevaelust.

Kas oli ka keerulisemaid hetki? Mis sind nendest läbi aitas? (kliiniku tugi, lähedased, enda mõtteviis, taastumisrutiinid)

Ma ei ütleks, et protsessi jooksul oleks olnud tõeliselt keerulisi hetki. Algusest peale kulges kõik rahulikult ja professionaalselt. Väga suurt rolli mängis kliiniku täielik tugi – tähelepanu, professionaalsus ja pidev tunne, et oled kindlates kätes.

Sama oluline oli minu lähedaste toetus, nende hool ja osalus, tänu millele kulges taastumine kergelt ja mugavalt. Ja loomulikult minu enda positiivne hoiak: olin algusest peale rahulik, usaldasin protsessi ja teadsin, et kõik läheb nii, nagu minema peab.

Kuidas sa kirjeldaksid järelkontrolli ja järeltoe kogemust? Mis oli sinu jaoks eriti oluline või toetav?

Eelkõige tahan esile tõsta kirurgi ja kogu kliinikumeeskonna operatsioonijärgset kontrolli ja tuge. Juba järgmisel päeval pärast operatsiooni tuli kirurg mind hommikul vaatama ning seejärel veel kord õhtul. Sel hetkel märkasin, et vasak jalg oli veidi rohkem paistes ja sinna oli tekkinud tugevam sinikas. Kirurg reageeris väga kiiresti ja professionaalselt. Ta tegi koheselt vajalikud protseduurid ja võttis olukorra täieliku kontrolli alla.

Plaani järgi oleksin pidanud teise operatsioonijärgse päeva õhtul koju minema, kuid arst otsustas jätta mind veel üheks ööks kliinikusse jälgimisele. See otsus andis mulle tohutu rahu- ja turvatunde. Öösel käisid õed regulaarselt minu seisundit kontrollimas ning nagu mulle teada on, helistas kirurg isegi öösel kliinikusse, et uurida, kas minuga on kõik korras.

Hommikul tuli kirurg varakult mind taas üle vaatama, veendus, et seisund on stabiilne ja kõik kulgeb hästi, ning alles seejärel lubas mul koju minna. Edaspidine kontroll oli samuti väga selgelt korraldatud: nädala pärast kutsuti mind järelkontrolli ja veel nädala pärast juba õmbluste eemaldamisele.

Kogu selle aja jooksul oli mul täielik tunne, et olen kindlates kätes, et mind jälgitakse tähelepanelikult ja minust päriselt hoolitakse. Just selline tähelepanu, vastutustunne ja inimlik suhtumine muutsid kogu taastumisprotsessi rahulikuks, kindlaks ja tõeliselt mugavaks.

Milline muutus on sinu jaoks kõige tähenduslikum — mitte tingimata peeglis, vaid seesmiselt?

Olen muutunud enesekindlamaks ja sisemiselt rahulikumaks. Kadusid pinged ja kahtlused, asemele tuli vabaduse ja mugavuse tunne oma kehas. Tunnen end endaga harmoonias ja naudin igapäevaelu rohkem.

Mis on sinu jaoks “uus normaalsus” täna? Millest sa kõige rohkem rõõmu tunned?

Minu jaoks tähendab „uus normaalsus“ elu ilma sisemise pinge ja kompleksideta, rahu ja enesekindluse seisundis. See on elu, kus ei pea pidevalt mõtlema, kuidas välja näed, mida varjata või mille pärast häbeneda, vaid saad lihtsalt elada ja tunda end oma kehas mugavalt.

Kõige rohkem rõõmu pakuvad mulle lihtsad asjad: võimalus kanda riideid, mis mulle meeldivad, liikuda kergelt, vaadata end peeglist rahuloluga ja tunda sisemist harmooniat. See vabaduse, kerguse ja enese aktsepteerimise tunne on saanud minu jaoks tõeliseks väärtuseks.

Kas oli midagi, mida sa alguses alahindasid või valesti ette kujutasid? Mis oleks sinu aus “teeksin teisiti / teeksin samamoodi” mõte?

Ausalt öeldes ei saa ma öelda, et oleksin midagi oluliselt alahinnanud või teisiti ette kujutanud. Pigem vastupidi – tegelikkus osutus isegi rahulikumaks ja mugavamaks, kui ootasin. Tänu professionaalsele lähenemisele, selgele kontrollile ja kliiniku toele kulges kogu protsess väga sujuvalt ja kindlalt.

Minu aus mõte täna on: teeksin samamoodi. Sama valiku, sama hoiakuga ja ilma kahtlusteta. See oli kaalutletud otsus, mis tõi mulle sisemise mugavuse, enesekindluse ja harmooniatunde ning ma ei ole seda ühelgi etapil kahetsenud.

Mis soovituse annaksid kellelegi, kes kaalub sama protseduuri ja on praegu kahevahel?

Kui on soov enda juures midagi muuta, siis see tähendab, et see on oluline ja seda tasub teha – eriti siis, kui oled juba ise kõik võimaliku ära teinud. Minu puhul ei suutnud sport ja tohutu töö iseendaga (kaotasin ligi 80 kilogrammi) lahendada naha probleemi ning see oli minu jaoks aus ja selge vastus.

Seetõttu pöördusin Health Clinicusse ja ei ole seda hetkekski kahetsenud. Olen väga tänulik, et sattusin just selliste oma ala professionaalide juurde. Kui on soov – tuleb teha. See on hool iseenda eest, mugavus ja õigus olla endaga rahul.

Kas on midagi, mida soovid oma loos kindlasti öelda — üks sõnum, mis peab kõlama

Peamine, mida tahan oma loos öelda, on see, et enese eest hoolitsemine ja soov oma kehas midagi muuta ei vaja õigustusi. Kui tunned sisimas, et see teeb sind kergemaks ja rahulikumaks, siis on sul täielik õigus see samm astuda.

Muutused ei ole ainult välised – need annavad enesekindluse, vabaduse ja sisemise rahulolu. Ja kui otsus on teadlik ning tehtud iseenda jaoks, ei ole see lihtsalt operatsioon, vaid oluline etapp teel mugavama ja õnnelikuma elu poole.