Kristini kõhuplastika kogemus Health Clinicus: “Kohe pärast oppi mõtled, et miks sa seda varem ei teinud! See annab emotsionaalselt, füüsiliselt ja visuaalselt nii palju juurde. Karta pole midagi!”
Armas, aus ja väga inspireeriv noor kahe väikse lapse ema Kristin käis Health Clinicus dr Martin Adamsoni juures kõhuplastikat tegemas. Kliiniku valikus oli ta kohe kindel, kuna see on kõrge soovitusindeksiga, kaasaegne ja ilus. Kristin tõesti naudib nüüd uut enesekindlust, trenni tegemist ja mõnuga riiete valimist.
Mis hetkest alates hakkasid mõtlema kõhuplastika peale — kas see oli pigem praktiline otsus, emotsionaalne vajadus või mõlema kombinatsioon?
Ma võtsin pärast teise lapse sündi 2024 aasta jooksul väga palju kaalust alla tänu järjepidevusele. Kui aastavahetusel oli see lubaduste andmise aeg, siis lubasin iseendale, et 2025 on minu aasta ja teen selle ära. Hakkasingi aasta algusest saadik raha koguma, et oma soov ellu viia. Muidugi olin juba varem selle peale mõelnud, aga esiteks ei uskunud kunagi, et nii palju enne suudan kaalust allagi võtta, et kõhuplastika teostamine mõttekas oleks.
Sa oled ise meditsiinitöötaja, kas see tegi otsustamise lihtsamaks või vastupidi, keerulisemaks?
Ma arvan, et nii ja naa. Selles suhtes ilmselt raskemaks, et ma tean, mis riskid on operatsiooniga seoses. Samas selle võrra ka kergemaks, et ma tean ka kuidas paljud riskid ära maandada. Näiteks ma üldse ei pidanud stressama selle pärast, et kes mul haavahooldust teeb ja kas ma ikka saan sellega hakkama – ma tean, et see on paljude jaoks väga raske. Ma ei karda haavasid, verd, dreene. Mul polnud neid küsimusi, et kuidas narkoos ikka mõjub ja samuti ei kartnud ma üldse valu – ma tean et kõik ravimid on olemas, et seda leevendada. Ma üldse isegi ei mõelnud nende asjade peale, aga need olid küsimused mida mult iga päev enne oppi küsiti, et kuidas ikka ma valu ei karda ja haavad on ju koledad jne. Minu vastus oligi see, et valuvaigistid on ju olemas ja haavahooldusvahendid tänapäeval super kättesaadavad!
Millised olid su peamised ootused enne operatsiooni? Kas oli midagi, mida väga lootsid, või midagi, mida kartsid?
Ma lootsin, et saan püksid jalga panna niimoodi, et mul „ujumisrõngast“ ümber alakõhu pole. Mul olid väga madalad ootused millegipärast. Aga ma sain nii palju enamat kui lihtsalt selle, et nüüd saan teksapükse kanda ja üldse kõiki riideid mida ma tahan! Enne oli sellega ikka väga keeruline – olgugi, et kehakaalu järgi ei olnud ma ka enne oppi enam suures ülekaalus, siis kehakuju oli selline, et pidin ikka väga valima mida selga panna, et oma kõhtu ära peita.
Enne oppi kartsin ma vist seda, et kuidas see naba ikka jääb. Kõhuplastika järgne naba on normaalselt nabast minu arust nii teistsugune ja see reedab kohe ära, kui inimene on kõhuplastikal käinud. Ameerika ilukirurgia gruppidest nägin nii palju koledaid nabasid, et kartsin, et see ongi paratamatus, millega ma pean ka lihtsalt pärast oppi leppima. Aga minu naba sai küll nii ilus – väike ja numpa ja kindlasti mitte mingi suur väljaveninud põhjatu auk. Mõtlen isegi nabaneedi panna, aga äkki olen liiga vana selle jaoks 😀
Mis sai määravaks, et valisid just dr Martin Adamsoni ja Health Clinicu?
Kliiniku valikus ma olin kohe kindel. Ilus, kaasaegne. Kõrge soovitusindeksiga. Seal töötab mitu mulle tuttavat inimest jne. Arsti valik oli ka kindel koheselt. Esiteks, ilukirurgia grupis kõige enam soovitatud arst. Vaatasin palju tema tehtud „töid“ enne oppi ise ka. Teiseks, ma kunagi töötasin opitoas koos dr Adamsoniga ja ta suhtus kõikidesse kolleegidesse soojalt ja lugupidamisega. Minu jaoks on see väga oluline, et opitoas oleks kõigil hea ja turvaline töötada – siis on ka patsiendiohutus esikohal! 😊
Kuidas kirjeldaksid oma esmast konsultatsiooni dr Adamsoniga? Mis tunde see sulle jättis?
Ma läksin selle tundega konsultatsiooni, et Martin saadab mu tagasi ja palub veel 5kg alla võtta, sest mu kõht oli nii suur. Aga ta vaatas ja katsus nahka ja ütles, et ma olen ideaalne kandidaat totaalse muutuse saamiseks. Ma pärast seda istusin autosse ja tuli korraks isegi õnnepisar. See, et ma olen „ideaalne patsient“ tekitas väga enesekindla tunde.
Kuidas tundsid end Health Clinicu tiimi hoole all, kas miski üllatas sind positiivselt?
Kõik andsid maksimumi, et mul oleks hästi. Koordinaatorist anestesioloogini. Ma sain pärast narkoosi ühe väikse „narkoosi“ tüsistuse – nimelt mul tekkis sarvkesta erosioon. Ma olin sellest varem teadlik, sest töötan ka ise kirurgiakliinikus ja aeg-ajalt ikka juhtub. Aga see oli ikka suht ebamugav. Samas kõik käisid ja küsisid kogu aeg, et kuidas on ja üritati selle mega kiirelt ära lahendada. Üldse ma sain oma küsimustele alati mega kiired vastused. Mulle meeldis see ka, et suhtlus oli alati aus ja läbipaistev.
Millised olid esimesed päevad pärast operatsiooni? Kas miski oli lihtsam või keerulisem, kui ette kujutasid?
Kõik oli lihtsam kui ette kujutasin. Ma olin valmis täielik teovõimetu olema. 24h pärast operatsiooni ma jalutasin oma last kärus lõunaunne (mees küll tõstis ta mulle kärusse, aga ta pidi ise koosolekul olema ja nii ma siis läksin ise). Sain ise ka süüa teha, enda järelt koristada jne. Magamine oli ka väga okei, kuigi 2-3 ööd vist magasin ikka ainult selili, poolistuvas asendis. Edasi juba sain külili ka magada. Käisin juba esimestel päevadel ise oma lastega mänguväljakul jne (muidugi suur tänu naabritele, kes kogu kiikedele tõstmised jne enda peale võtsid). Tõesti üks asi oli tegelikult ebamugavam kui arvasin – see korsett! Mu chatgpt ajalugu on täis neid tabeleid, et „mis saab siis kui ma IKKA ei kanna seda“. Ma kandsin lõpuni välja kuni see kohustuslik aeg oli, aga ei päevagi rohkem. Võibolla oleks pidanud paremaid korsette katsetama.
Kuidas korraldasid koduse elu ja lastega toimetamise esimestel nädalatel? On häid soovitusi teistele?
Mul on 3 aastane ja 1,5 aastane. Mees oli kogu aeg minuga kodukontoris. Kui oleks hullem olnud, siis oleks mees võtnud ka hoolduslehe. Olin varasemalt perearstiga selle läbi rääkinud, et mina ise opil ja nii on ametlikult täitsa võimalik. Õnneks seda vaja ei olnudki. Jagasime nii ära, et kõik tõstmised tegi mees, aga maas lastega mängida, neid diivanil kaisus hoida, magama panna jne sain ikka ise. Süüa sain ka ise teha, lastega koos pesemas käia jne. Kui meest ei olnud kodus, siis oli minu õde meie juures. Palju aitasid ka naabrid – õues lastega olles tõstmised, saatsid lapsi koju ja aitasid nad riidest lahti. Ma läksin juba 10 päeva pärast kõhuplastikat tööle – see oli ka minu jaoks pigem kerge. Ma kõndisin küll endiselt poolküürakil asendis ja ilmselt teiste jaoks nägi see õudsem välja kui päriselt oli.
Minu soovitus ongi ehk see, et esiteks standardid alla lasta (kodu koristamine, ei pea kogu aeg max produktiivne olema jne). Siis esimesel nädalal ikka keegi kogu aeg abis hoida (pereliige kodukontoris, või kui pole võimalik siis hooldusleht, puhkus vms).
Mis on üks asi, mida sa nüüd tagantjärele mõeldes kindlasti varem teada oleksid tahtnud?
Ma mõtlesin viimase hetkeni konsultatsiooni tühistada, sest ma tõesti olin kindel, et mind saadetakse tagasi. See kõhunahk võibki välja näha nagu suur kogus ülekilosid (mille taga on tegelt peidus päris timm kõht). Võib-olla oleks pidanud rohkem neid before pilte vaatama kuskilt.
Siis see valu teema, kui üldse mingi valu on siis tegelikult hoopis seljalihased valutavad sellest, et keha asend pärast kõhuplastikat on ajutiselt väga küürakil. Valu ei tasu karta, pigem oli tunne nagu oleks ühe tugeva kerelihaste trenni teinud mille järgselt lihased on küllaltki pinges.
Ja siis veel see teema, et midagi kuskilt lahti rebeneb. Ma olin sellest ka kuidagi nii hirmul, et nii kui vale liigutuse teen või kogemata midagi raskemat tõstan, siis kõik lihased rebenevad ja haav rebeneb jne. Tegelikult rahustas dr. Adamson selles osas ka mind ilusti maha. Muidugi raskusi tõesti tõsta ei tohi, aga päris nii ka pole, et kui intuitsioonist prügikoti ise ukse taha viid, siis on koheselt game over.
Kui palju muutus sinu enesetunne ja suhtumine oma kehasse pärast operatsiooni?
VÄGA PALJU! Ma ostan riideid selle järgi mis mulle meeldib, mitte seda mis kõhu ära suudab peita. Ma ei ole mingi oversized kleitide sisse varjunud naine. Ma siiamaani iga päev jään ennast vaatama kui kuskil peeglit näen. Nüüd 2 kuud pärast oppi hakkasin ka trennis käima ja sedagi teen hoopis teise tundega. Ma varem ei mõistnud seda, et mõned inimesed päriselt käivad ka trennis selle pärast, et nad armastavad oma keha mitte sellepärast, et nad seda vihkavad. Aga jep…isegi minusugune antifitlife inimene naudib liigutamist. See on nii ilus.
Kas oled tulemusega rahul? Mis hetk oli see wow-moment, kui tundsid, et kogu protsess oli seda väärt?
Esimene päev juba tundsin seda, aga esimene wow-wow oli u 2 nädalat pärast oppi kui vanaema juubelile läksin ja peoriided selga panin. Teine max wow tuli siis kui korsetti ei pidanud enam kandma ja panin ümber kleidi selga ja läksin mingile üritusele. Ma tundsin ennast väga enesekindlana!
Mida ütleksid naisele, kes mõtleb kõhuplastika peale, kuid kõhkleb?
Koogi see raha ükskõik kust kokku ja tee ära, sest kohe pärast oppi mõtled, et miks sa seda varem ei teinud! See annab emotsionaalselt, füüsiliselt ja visuaalselt nii palju juurde. Karta pole midagi, haav on küll pikk ja paljude jaoks hirmutav aga taastumine pigem jumala ok!
