Marianne rinnasuurendusest:„Kolmandal nädalal oli juba tunne, nagu need oleksid mu enda rinnad.“

Vahel võib midagi väga tahta ja samal ajal selles ikka kahelda. Just nii oli ka Mariannega. Rinnasuurendus soov oli tal olnud juba aastaid, kuid operatsioonipäeva lähenedes vaheldus elevus küsimusega „Kas ma ikka teen õigesti?“. Kõige suurem hirm ei olnud seejuures operatsioon ise, vaid hoopis tulemus – kas rinnad jäävad loomulikud, kas valitud suurus on õige ja kas kehal on ebamugav? Tänaseks saab ta neile küsimustele vastata juba oma kogemusest.

Mina teadsin juba ammu, et kunagi soovin rindade suurendust. Mitte sellepärast, et ma ei oleks rahul sellega, mis mul on, või et mul oleks olnud kompleks, vaid minu jaoks tundusid suuremad rinnad lihtsalt nii naiselikud ja ilusad.

Kui otsus sai tehtud, et olen valmis seda teekonda alustama, siis kirjutasin Health Clinicusse ning mulle soovitati dr Valdmanni. Konsultatsioonis sain oma küsimustele vastused ning siis kogusin pool aastat julgust, enne kui lõpuks operatsioonile läksin. Kõige raskem osa selle otsuse juures oli minu jaoks suuruse valik. Ma soovisin, et tulemus jääks ikkagi loomulik ja rinnad ei oleks väga suured.

Kui opiaeg sai kirja, siis võitlesin oma mõtetega iga päev. Ühel päeval ootasin juba oppi nii väga, teisel päeval mõtlesin jälle, et äkki tulevad rinnad liiga suured ja kas see on ikka õige otsus. Nii need mõtted kummitasid mind igal vabal hetkel. Rahustasin ennast sellega, et olen seda kaua soovinud ja tegelikult tean, et tulemus hakkab mulle meeldima. Usalda!

Rinnasuurenuse operatsioon oli mul 2. juunil kell 8:00. Sõitsin haiglasse, registreerisin end sisse ning mind juhatati palatisse. Kõik käis tegelikult väga kiiresti. Dr Valdmann tuli mind vaatama, rääkisime kõik veel üle ja ta tegi mu kehale vajalikud joonistused. Seejärel suundusime opisaali ning järgmine hetk juba ärkasin kuskil kella 11 ajal.

Enesetunne oli ärgates väga hea. Ma ei saanud aru, miks ma üldse haiglasse peaksin jääma. Mind viidi palatisse. Helistasin kohe mehele, emale ja sõbrannadele ning ütlesin, et mul on kõik mega hästi, nagu poleks minuga just midagi tehtudki.

Aga ma vist veidi sõnusin ära. Järsku hakkas mul väga halb, läksin vetsu ja oksendasin. Pärast oksendamist läks kohe paremaks ja jälle oli täiesti tavaline tunne. Dr Valdmann tuli ka mind vaatama ja uuris, kuidas mul läheb. 

Mingi hetk tuli ka palatikaaslane, kellega saime kohe tuttavaks ning hakkasime üksteist küsimustega pommitama ja niisama lobisema.

Mingi hetk läksin jälle vetsu ja kui sinna jõudsin, tundsin ennast väga nõrgana. Ma ei suutnud püsti olla. Istusin maha ja mõtlesin, et siit ma enam ei tõuse. Võtsin ühel hetkel kogu oma jõu kokku, kõndisin tagasi voodi juurde ja istusin kohe voodisse. Palusin palatikaaslasel häirenuppu vajutada, sest ma ise ei jõudnud seda teha. Õde tuli kohe palatisse, vaatas mind üle ja selgus, et veresuhkur oli väga madalaks läinud. Olin veidi voodis, sain ka süüa ning enesetunne läks jälle paremaks.

Pärast seda mul enam midagi negatiivset enesetunde juures ei olnudki ja õnneks kestsid kõik need halvad hetked maksimaalselt 15–20 minutit.

Öösel sain ilusti magada ja hommikul ei olnud samuti midagi viga. Arst käis mind ka hommikul vaatamas ja siis nägime esimest korda minu uusi rindu.

Ülevalt vaadates tundusid täitsa kenad, aga kui ma peegli ette läksin, siis ausalt öeldes olin veidi ehmunud – nii suured! Aga need olid väga paistes, ikka väga paistes ja pingul. Kui kirurg oli mind üle vaadanud ja veendunud, et kõik on korras, siis käisin hommikusöögile ja kutsusin kaaslase endale järele.

Olin kuulnud, et autosõit pidi olema üks kõige valusamaid asju pärast oppi, aga mina ei tundnud midagi.

Minu esimesed kaks nädalat nägid umbes välja nii: diivan – voodi – diivan – voodi. Ehk võtsin taastumist üsna tõsiselt ja väga-väga rahulikult. Tegelikult käisin õues ka väikestel jalutuskäikudel, aga need olid päris pisikesed. Esimesel nädalal tegi mees mulle söögid ette ja koera aitasid sõbrad jalutada, kui mees kodus ei olnud. Pead sain ise pesta juba teisel nädalal.

Minu taastumine oli väga kerge. Usud sa mind või mitte, aga mul oli 0 valu kogu taastumise vältel.

Mul oli tegelikult rindadega seoses veel üks hirm – kartsin, et tunnen oma kehas implantaati ja ei harju selle tundega ära. Esimesel nädalal tundsin lihtsalt, et nahk on pingul. Teisel nädalal tundsin, et implantaat on minu keha vastas. See oli selline ebamugav tunne ja ootasin väga, et see juba kaoks. Kolmandal nädalal oli aga tunne juba selline, nagu need oleksid mu enda rinnad – mitte midagi ei olnud enam tunda.

Käisin ka füsioteraapias. Alguses ei kujutanud ma päris täpselt ette, miks sinna minna või kuidas see taastumisele kaasa aitab, aga Liis Velsker oli sellest oma podcastis rääkinud. Ja ausalt öeldes oli see väga hea otsus. Sain sealt julgust juurde, et ennast rohkem liigutada ja oma keha taas usaldada. Mul tekkisid rindade ümbrusesse ka n-ö “niidikesed”, mis andsid teatud nurkade all veidi tunda. See ei olnud valus, pigem selline ebamugav ja kiskuv tunne. Füsioterapeut tegeles nendega ning pärast seda ma neid enam ei tundnud.

Haavu aitas mul kogu paranemise jooksul puhastada ja plaasterdada mees. Mulle ei meeldi veri, haavad ega õmblused… Oma õmblust nägin esimest korda tegelikult alles esimeses kontrollis, kui arst nendest pilti tegi ja mulle näitas. Järelkontrolli läksin juulis ning vaatasime haava ja taastumise jälle koos arstiga üle. Kõik oli hästi!

Kui ma alguses ise ehmusin ära, et rinnad on nii suured, siis umbes kaks kuud läks aega, kuni need võtsid juba üsna õige kuju ja vormi. Riided istuvad nii palju paremini ja väga naiselik tunne on. Lõpptulemusega olen mina väga-väga rahul!