Kaisa Kuusnõmm silmade ja rindade operatsioonist: “Ilmselgelt need operatsioonid on lisanud mulle juurde ju enesekindlust ja inimesed panevad seda ka tähele.”

Kaisa Kuusnõmm on nimi, mis ei vaja fitness-maailmas pikka tutvustamist – tema siirus ja soojus on võitnud paljude südamed. Kuid spordisaalist kaugemale ulatuv teekond on viinud ta ka esteetilise meditsiini maailma, kus ta on julgenud ausalt jagada oma kogemusi. Kaisa otsustas korrigeerida nii rindu kui ka silmi ning usaldas selles Health Clinicu spetsialiste. Tulemusega jäi ta taas kord sedavõrd rahule, et tema kogemuslugu on saanud inspireerivaks näiteks teadlikest valikutest, enesekindlusest ja professionaalse meditsiini kvaliteedist.

Mis ajendas sind just ülalaugude ja rindade korrigeerimisele mõtlema?

Rindade korrigeerimise operatsiooni ma olin tegelikult tahtnud juba aastaid teha, aga kuna ma olen aktiivselt võistlev fitness-sportlane, siis ma ei saanud endale lihtsalt lubada sellist aega, et rahulikult taastuda. Veel enam, ma olen ka viimased 4a elanud välismaal ja kogu see logistiline pool oleks läinud nii keeruliseks.

Kuna ma paigaldasin eelmised implantaadid enne võistluskarjääri, siis need olid mu keha muutudes ka mulle liiga väikseks jäänud ning samamoodi oli ka aeg ja gravitatsioon enda töö teinud. Kuna ma pole eriti suur rinnahoidjate armastaja, siis 1+1=2. Tulemus ei olnud enam selline nagu 10a tagasi peale esmast operatsiooni.
Silmalaugude operatsioon oli mul mõttes viimased aasta aega. Lihtsalt hakkasin tähele panema, et mu silmad oleks nagu väsinud ja silmalaud ei paista enam nii palju välja, kui ma sooviksin (nahk lihtsalt asetses nende peal). Teate küll seda tunnet, kui värvid enda silmalaud ära või joonistad ilusa lainerijoone ja see lihtsalt kaob kuskile ära. Mul ei ole kunagi olnud neid kauneid “hirvesilmasid”, küll aga nägid mu silmad ikka palju rohkem avatud välja 10a tagasi eks. 

Kuna eraldi operatsioone teha tundus minu jaoks nonsense (mitu taastumisperioodi ja trennist eemal olekut), siis tundus ülihea idee teha kaks operatsiooni koos. Kirurg küll tegi ettepaneku oodata silmalaugude operatsiooniga, aga ma ausalt öeldes ei olnud vaimustatud sellest mõttest, et ma pean uuesti paari aasta pärast lõikusele tulema. Teeme siis juba kõik koos – siis on tehtud! Ja kui mul on võimalik olla laugude operatsiooni ajal narkoosis, siis win-win. Pange mind magama ja ärgates on kõik tehtud – sobib!

Miks valisid Health Clinicu?

Minu esimene rindade suurendamise operatsioon oli samamoodi Health Clinicus ja ma jäin kõigega 101% rahule. Alustades konsultatsioonist, lõpetades operatsiooni ja taastumise ja asjaajamisega. Kõik oli professionaalne ja ma isegi ei mõelnud kordagi, et kuskile mujale minna. Loomulikult ma olen ju ka kursis, et a´la Türgis ja Dubais ja Tais on võimalik teha iluoperatsioone ja päris paljud on seal ka rahule jäänud tulemusega, aga mulle tundus see liiga riskantne. Mis siis saab, kui midagi läheb nihu? Mis siis saab, kui mul esineb mingeid komplikatsioone? Kellega ma siis asju ajan? Ja lendamine minu jaoks taastudes tundub samamoodi päris kreisi. Eesti eelis on ka see, et kõik ju tunnevad kõiki ja tegelikult sellised kehvad tööd tulevad päris ruttu välja. Ja mul oli ka Eesti osas pilt päris selge, kelle juurde ma operatsioonile tulen. Sõelale jäid paar nime ning peale Simmoga konsultatsiooni oli kõik selge.

Kuidas jõudsid arsti valikus dr Simmoni?

Kui aus olla, siis Simmo jõudis minu infovälja juba aastaid tagasi – nii paljud tuttavad kiitsid tema töid, aga ma polnud üldse kursis, milline ta inimesena on. Ja kui ma ühel päeval nägin tema videot Health Clinicu instagramis, siis ta kohe paelus mind. Ma väga usun enda inimeste lugemise ja tunnetamise võimesse ja ma sain kohe aru, et tema on inimene, keda ma usaldan. Täpselt sama klikk oli kunagi Jaan Troostiga. Ma käisin ju erinevates kohtades konsultatsioonides, aga mõne inimesega sa lihtsalt saad kohe aru, et asi klikib, asi on õige. On see sisetunne, on see mu ettekujutus ja fantaasia, vahet pole – ma usun seda! 
Seejärel ma tegin põhjalikku kodutööd ja uurisin ta eelmistelt klientidelt, kuidas keegi rahul on. Sõna otseses mõttes käisin vaatamas ja katsumas ka paari tuttavat, kes tema juures rindasid suurendanud on. Jepp, täpselt nii! Ja kuna eranditult kõik olid rahul ja need tulemused, mida ma enda silmaga nägin ja katsusin olid 10/10, siis otsus oli tehtud. Ahjaa, Simmo käekiri armide osas on midagi erakordset! Nii rindade kui silmalaugude osas – neid arme lihtsalt ei jää näha. Ja täpselt sama on ka minul praegu – ma ei suuda uskuda, kuidas need nii minimaalsed on. Silmade peal pole praktiliselt üldse mitte midagi näha. Imeline! Ja ma algul kartsin natukene, et teise rinnaopi armid jäävad suuremad, kui esimesed, siis mulle üllatuseks, need on isegi väiksemad – kuidas see võimalik on? Vanad armid on läinud ja uued on väiksemad, kreisi!

Mis mõjutas sind implantaadi suuruse valikul ja mis suuruse kasuks lõpuks otsustasid?

Ma teadsin, et mul on vaja kindlasti suuremat implantaati, aga kui palju suuremat – selles aitas mind konsultatsioon. Ma läksin enda soovitud tulemusega (pildiga) Simmo juurde ja kui aus olla, siis ta laitis esmavisiidil minu mõtte kohe maha. Tema soovitas 625cc, et saada lopsakat tulemust, mina tahtsin 750cc. Ta oli veendunud, et 750 jääb lihtsalt liiga ebaloomulik. Ja kui ma koju läksin, siis ma hakkasingi pendeldama nende suuruste vahel. Kuna ma olen juba nii kangekaelne, nagu ma olen, siis tulin ikkagi ühe korra veel Health Clinicusse implantaate vaatama. Võrdlesin siis uuesti erinevaid suuruseid ja otsustasin ikkagi, et tahan 700cc – selline kuldne kesktee. Ma olen 100% rahul, väga hea otsus sai kahe peale kokku. Ja ma väga hindan tegelikult seda, et Simmo nii ausalt mulle tagasisidet andis, tema ju on see inimene, kes paneb minu tulemusele enda nime alla ja tegelikult hea, et ta pole nõus kohe klientide kõige ekstravagantsemaid soove rahuldama. Hiljem järelkontrollis muidugi ta oli ise ka üllatunud, et kuidas mulle need 700cc implantaadid nii “loomulikud” jäid. 

Kuidas erineb sinu kogemus nüüd varasemast rinnasuurendusest?

Kuna implantaat on ikkagi suurem ja mulle tehti seekord ka lisaks külgmised õmblused (et rinnad istuksid rohkem kokkupoole), siis taastumine minu meelest on olnud natukene pikem, kui eelmine kord, aga rohkem ma küll midagi välja ei oska tuua. Haiglatoit oli kordades maitsvam, kui esimene kord 😀 Kuulge päriselt – mul oli kahju ära tulla haiglast, nii hea toit ja kohvi oli. Aga täpselt sama sujuvalt ja hästi on kõik läinud, nagu läks eelmine kord. 

Mida hindad operatsioonidest taastumise juures kõige raskemaks?

Silmalaugude osas oli mul esimesel nädalal natukene paanikat, sest mu silmad ei läinud täiesti kinni ja kippusid natuke kuivama ja pilt oli hägune. Aga nii, kui plaastrid ära võeti ja niidid välja, siis kõik läks korda. Paanikat oli rohkem, kui asi väärt. Eks rindade osas minu jaoks sportlasena ongi kõige raskem see treeningute piirang ja kuna ma oskan magada ainult kõhuli, siis esimesed nädalad selili magamist olid ikka väga harjumatud. Õnneks, kui tuli roheline tuli, et saan külili magada, siis see natukene leevendas seda. Kuna ma olen harjunud ka igapäevaselt ennast venitama ja olema hästi aktiivne, siis esimestel nädalatel ei tulnud see kõne allagi – see oli minu jaoks see kõige suurem piin. Aga taastumine selles suhtes on ju pigem nagu “puhka, ära rapsi, ole rahulikult”, mitte mingit valutamist ja piinlemist ja kannatamist ju pole. Eks igalühel on muidugi oma kogemus ja eks ma olen siin ju ka kuulnud, kuidas inimestel on piinlik käia siniste silmadega väljas (minul sinikaid ei tulnudki) ja kuidas kogu aeg peab valuvaigisteid sööma, sest nii valus on – eks see võib kindlasti ka nii olla. Minul oli ausalt öeldes ükskõik ringi käia enda plaasterdatud silmadega ja valuvaigisteid ma ei pidanud peale paari päeva möödumist võtmagi. Mingit valu ja komplikatsioone lihtsalt polnud.

Kas kulturismist tulenev distsipliin aitas sind ka operatsioonist taastumisel?

Kindlasti! Kuna mu elustiil on tervislik, toitumine paigas, unegraafik paigas ning üleüldse mu keha on üliheas positsioonis, siis kindlasti mu taastumine on läinud palju kiiremini ja paremini kui teistel. Kui kehal pole ressursse, mille arvelt ennast taastada, siis ilmselgelt kogu protsess hakkab ju natukene lonkama. Ja täpselt sama tõsiselt, nagu ma võtan enda treeninguid, võtan ma ka enda taastumist. Minu huvi oli saada võimalikult kiirelt võimalikult korda, et saaksin tavaellu naasta ja spordiga jätkata. Välistasin kõik asjad, mis võiksid seda kuidagi takistada või edasi lükata. Kõige huvitavam oligi see, et enamus inimestel lähevad ikkagi silmad siniseks näiteks, aga minul sellist asja polnud. Ma jällegi tahaks panna selle natukene sinna patta, et mu keha lihtsalt toimetab palju paremas positsioonis, kui keskmise inimese oma. No ei kujuta ette, võib-olla lihtsalt “joppas”. 

Kas on mõni hea nipp või soovitus, mida sooviksid teistega jagada?

Ma arvan, et oleks hea mõte võtta endale esimesteks haavapuhastusteks ja plaastrite vahetamiseks keegi appi. Jah, ise saab ka selle tehtud, aga palju mugavam on, kui seda keegi teine teeb. Enda rinna alla on päris keeruline näha. Samamoodi on ilmvõimatu iseenda pead pesta ja juukseid föönitada – kui kedagi võtta pole, siis saab ka loomulikult juuksuri juures esimesed nädalad seda teha, aga kui on keegi võtta, siis seda parem. 

Oled kaua välismaal elanud – kas iluideaalid erinevad seal võrreldes Eestiga?

Ma olen elanud välismaal 4 aastat ja iluideaalid on Aasias ja Austraalias ikka väga erinevad Eestiga. Kui me Eestis kõnnime pigem ikkagi sellist rada, et kõiksugu modifikatsioonid tekitavad kahtlust, et “kas see on naturaalne või kas see on nö tuunitud”, siis Aasias ja Austraalias sellist kahtlust enamasti ei tekigi. Kui midagi endaga tehakse, siis seda ikkagi niimoodi, et muutus on karjuv ja ei tekita kelleski kahtlust. Seetõttu mul ei tulnud mõttessegi välismaal operatsioone ette võtta ega ka kõiksugu muid iluprotseduure. Ei öelda asjata, et Eestis on maailma kõige ilusamad naised – ongi! Sest me ei ole läinud kõik ühte nägu ja tegu. “Plastic Fantastic Barbie” ei ole Eestis ideaal. 

Mis on olnud kõige üllatavam tagasiside, mida oled oma jälgijatelt saanud pärast operatsioone?

Kui enne operatsiooni olid päris paljud veendunud, et nii suured implantaadid jäävad ikka väga üle võlli ja silmalaugude operatsiooni ei mõistnud paljud üldse, miks ma ette võtan, siis eranditult kõik on nüüd enda sõnad tagasi võtnud ja olnud isegi üllatunud, et kuidas rindadega lõpptulemus nii ilus jäi ning päris paljusid üllatas, kuidas laugude lõikus ikkagi muudab välimuse nii palju värskemaks. Ma olen saanud nii palju kirju, mis algavad, et “Tead ma alguses arvasin küll, et see tulemus jääb ikka väga kunstlik, aga endalegi üllatuseks…” jne jne. Eks inimesed olegi ära ehmatatud nende välismaal tehtud ulmeliste tulemuste peale ja kardavad, et selliseid asju võib ka siin juhtuda. Aga eks see ole ikka selline klassika – kõige valjemini avaldavad arvamust need, kes asjast mitte midagi ei tea ja peegeldavad teistele enda hirmusid.
 

Milline kompliment pärast operatsiooni on sind kõige rohkem liigutanud?

Nii kummaline, kui see ka pole, siis mind liigutavad alati komplimendid, mis puudutavad minu olemust, mitte minu välimust. Kõige rohkem ongi liigutanud need komplimendid, kui keegi on pannud tähele, kui palju säravam ja õnnelikum ma inimesena olen peale operatsiooni. Ilmselgelt need operatsioonid on lisanud mulle juurde ju enesekindlust ja inimesed panevad seda ka tähele. “Kaisa, sa oled nüüd veel rohkem enda moodi” oli üks armas kommentaar täna hommikul. Selliseid märkamisi on äge saada 🙂 

Ma olen tegelikult päris üllatunud üldse, kui head tagasisidet ma operatsiooni kohta sain. Eesti inimene on vaikselt muutunud juba aktsepteerivamaks nende osas, mida on äge näha. 

Kuidas tasakaalustad aususe ja avatuse (mida su jälgijad hindavad) ning sotsiaalmeedia glamuurse poole? Kas on midagi, mida sa influencerina kindlasti ei jaga – või oled pigem “kõik kaardid laual” tüüpi?

Aastate jooksul mulle on kohale jõudnud see, et inimesi ei huvita see ilustatud elu ja glamuur enam nii väga. Sellist sisu leiab iga influenceri profiililt ja inimesed on sellest tüdinenud. Nad ootavadki päriselu, päris tundeid, päris kogemusi ja sellist vahetust ja ausust. Ja ma absoluutselt olengi selline inimene, kes laob kõik kaardid letti, sest ma tean, et seda hinnatakse rohkem. Küll aga ma kohe kindlasti ei jaga mingeid endale usaldatud asju, väga privaatseid perekonnasiseseid asju ning sisu, mis võib kellelegi kolmandale väga haiget teha. Ma arvan need on ka sellised asjad, mida ükski inimene ei peaks ka kunagi jagama. Kõik muu aga läheb ilma filtrita alati eetrisse 🙂 Ma toodan sellist sisu, mida ma ka ise hea meelega tarbin. Ilustatud Cosmopolitani ajad on läbi – tahaks ausat infot, reaalset elu ja sisu, millest on mulle reaalselt kasu või mis annab mulle midagi. 

Mis on sulle isiklikult kõige suurem ilu- või enesekindluse saladus?

Väga hea küsimus, pani pikalt mõtlema. Suurim saladus on armastada ennast piisavalt, et kanda oma väärtust julgelt välja – see muudab iga naise silmapaistvaks ja tõeliselt ilusaks. Päris kulunud väljend, aga tõeline ilu algab seest välja – kui sa ise usud, et sa oled väärtuslik, et sa oled piisav, et sa oled ilus, siis see kõik ju peegeldub. Meie energia räägib meist enne, kui me ise, alati 😉 Me teame ju kõik mõnda naist, kes astub ruumi ja terve ruum täitub tema hea energiaga. Ta võib samal ajal kanda kasvõi kartulikotti seljas ja juuksed võivad kammimata olla, aga temas on see X faktor. See X faktor ongi sinu sisemine teadmine ja veendumus, et sa oled kohal, et sa oled väärtuslik, et sa oled ilus. 

Kui saaksid ajas tagasi minna ja anda nooremale endale nõu välimuse või enesekindluse teemal, mis see oleks?

Et sina defineerid enda väärtuse, mitte väline maailm. Sina pead iseendaga kogu aeg koos olema – loeb see, mida sa iseendast arvad ja milline sina olla tahad. Ole iseenda kõige suurem fänn! Välimus muutub ajas nagunii ja ka sina hakkad ajas muutuma – ära karda muutuda, karda paigalseisu. Sinu sisemine sära ja energia on see, mis sind alati ilusaks teeb. Ole julge, hoia pea püsti ja ära karda olla sina ise!
. 

Kas pärast operatsiooni oled tundnud end kuidagi uues valguses – kas peeglist vaatab vastu sama inimene või natuke teine?

Ma ei ütleks, et ma nüüd uus inimene olen, lihtsalt veel parem versioon iseendast. Ma mäletan, et peale esimest rindade suurendamise operatsiooni ma tundsin küll, nagu ma oleks täiesti uus inimene, kõik oli nii teistmoodi. Seekord ma tunnengi, et ma olen rohkem minaise. Et ma ei pea enam väga lahtiseid kleite valides vaatama, kuidas need rinnad täpselt istuvad (enne nad istusid minu silmale natukene häirivalt laiali) ja samamoodi ma nii kaifin, kuidas hommikuti mu silmad ei ole enam nii väsinud. Teate seda tunnet,  kui olete puhkusel ja vaatate hommikul peeglisse ja te lihtsalt olete värskemad? No mul on sellised hommikud nüüd igal hommikul, mõnus. Ma olen inimesena hästi särav ja energiline – nüüd mu välimus peegeldab sedasama, mida sisemus. 

Mida soovitaksid inimesele, kes kaalub sama teekonda, aga kardab?

Karta on okei ja minu meelest kartma peabki – see näitab, et sa võtad asja tõsiselt. Iga operatsioon on ju risk ja ikkagi suur asi, mida ette võtta. Ma soovitan mitte liiga palju Googeldada, sest sealt tuleb välja ikka väga õudsaid lugusid ja see paneb sind veel rohkem kartma. Mida ma soovitan on rääkida inimestega, kes on teinud sama teekonna läbi, arutada soovi kirurgiga (tema on professionaal ja oskab anda realistlikku tagasisidet) ja tee ära kindlasti enda kodutöö. Mõnikord mõnedsajad eurod kokkuhoidu võib sulle tähendada tulemust, mida on vaja tulevikus korrigeerima hakata. Teate küll – mõnikord kokkuhoid võib olla kõige kallim väljaminek üldse. Ehk siis, tee ära kodutöö, räägi targemate inimestega (sinu sõbranna, kes kuskilt kuulis midagi ei ole kõige parem koht) ja ära kiirusta. Me oleme naistena ka hästi impulsiivsed ja mõnikord on ka targem natukene istuda enda mõttega. Kui aga rahulolematus kasvab ja see tungiv soov kuskile ei kao, siis tegelikult on otsus juba tehtud 😉