Sandra Health Clinicus toimunud rinnaoperatsioonist: “See enesekindlus, mis suuremate rindadega tekib, see on täiesti kirjeldamatu.”

Iga rinnaoperatsiooni otsus on väga isiklik ja sageli sünnib see väikestest mõtetest, mis aja jooksul küpsevad reaalseks plaaniks. Kaunis noor ema Sandra tegi rinnasuurenduse Health Clinicus, et end tunda oma kehas veelgi paremini – enesekindlamalt ja vabamalt.

Mis hetk või tunne pani sind otsustama, et nüüd on aeg see samm teha?

Mul ei olnud varasemalt mingit plaani operatsioonile minna.  Tuttav rääkis kunagi, et tema tahab lasta peale lapse/laste sündi rinnad korda teha. Mõtlesin siis veel, et ma küll ei taha, mul kõik hästi. Väike rind on mul alati olnud, aga pole selles probleemi näinud. Muidugi unistus suurtematest rindadest on kunagi olnud, aga see kõik tundus liiga kallis ja kättesaamatu nagu unistus, mis ei saa kunagi teoks.

Otsus opile minna tuli tegelikult 1 kuu enne operatsiooni. Kõik sai alguse sellest, et kuna pidin tööle tagasi minema oli vaja osta lisaauto. Mees tegi nalja, et ostab vana Passati ja siis naine saab rinnad. See nali käis pidevalt läbi. Passatit õnneks ei saanud. Mees sai endale soovitud auto ja naine suuremad ja ilusamad rinnad. Opil tuli ka seetõttu ruttu ära käia, kuna laps pidi hakkama lasteaias käima ja ise pidin tööle naasema ja ei oleks saanud hiljem opile minna.
rindade suurendamine

Millised olid sinu ootused ja hirmud enne esimest kontakti kliinikuga?

Ma tahtsin ainult võimalikult kiirest kõik toimuks. Tahtsin ilusti terveks saada. Kartsin ehk seda ainult, et ei saa lapse jaoks piisavalt olemas olla, kui operatsioonist taastun. Algul arvasin ka seda, et ehk polegi võimalik mulle rinnaoperatsiooni teha.

Kuidas sa kirjeldaksid esimest konsultatsiooni ja seda, kuidas sind vastu võeti? Mis pani sind end turvaliselt tundma?

Esimene konsultatsioon jättis mulle väga sooja ja rahuliku mulje. Mulle meeldib kliinikusse tulla üleüldiselt: vastuvõtul tervitavad suurepärased neiud – väga viisakad, naeratavad, alati aitavad ja juhendavad. Juba uksest sisse astudes tekib hoolivuse ja mugavuse tunne.

Kohtumisel kirurgiga arutasime põhjalikult kõiki eelseisva operatsiooniga seotud teemasid. Ta rääkis väga avatult ja ausalt, mis mind ees ootab: et tegemist on suure ja mahuka operatsiooniga, ulatusliku tööga, märkimisväärse nahaeemalduse ja üsna suurte lõigetega. Samuti selgitas ta üksikasjalikult võimalikke riske, sealhulgas armide paranemisega seotud riske, arvestades operatsiooni piirkonda.

Minu jaoks oli väga oluline, et mind ei kiirustatud tagant ega varjatud midagi – vastupidi, kõigest räägiti ette, selgelt ja professionaalselt. Arutasime kõik riskid läbi, võtsin selle info teadlikult vastu ja sain aru, et see on mulle vastuvõetav.

Pärast konsultatsiooni lahkusin koju hinnapakkumist ootama, kuid kabinetist välja astudes tabasin end mõttelt, et sisimas olin otsuse juba teinud – ma tõesti tahan seda operatsiooni teha.

Kas oli midagi, mis sind kliinikus positiivselt üllatas? 

Kõik olid väga sõbralikud, toetavad ja meeldivad.

Kliinikus üllatas positiivselt dr Valdmanniga suhtlus ja see kui kiiresti kõik käis. Üks hetk tulin järgmine hetk oli opp tehtud. Tundsin ennast arstide ja õdedega nii turvaliselt. Seal hoolitakse sinust päriselt.

Protseduuri/operatsiooni päev: mida sa tahaksid, et keegi oleks sulle enne seda päeva öelnud?

Ma ei mäleta, et mul oleks mingi info saamata jäänud. Ma küll teadsin, et see on operatsioon ja valulik jne aga ma ei uskunud, et taastumine nii valus on. Eriti operatsiooni päev oli väga raske. Ei osand kuidagi magada ega olla.

Esimesed päevad ja nädalad pärast protseduuri: millised olid suurimad muutused?

Esimene nädal oli minu jaoks väga raske. Rinnad olid väga valusad. Kõige raskem oligi olla ema oma pisikesele. Vedelesin esimesed 3 päeva ainult voodis. Aga peeglisse vaadates läks valu väiksemaks.

Mis on olnud sinu suurimad võidud või positiivsed üllatused? 

Mul ei ole kunagi suuri probleeme enesekindlusega olnud, aga no nüüd täiesti ükskõik, mis keegi arvab mu välimusest. Riideid proovisin erinevaid, mis selga sobiks. Nüüd kammin hommikuti juuksed ära ja panen esimesed ettejuhtuvad riided selga. Peeglist vaatab mulle vastu täiuslik naine (minu arvates). Vahel ka meigin. Trenni riided istuvad ideaalselt. Jõusaali peeglitest võiksingi ennast vaatama jääda. Nagu armastus esimesest silmapilgust. Ma algul arvasin, et suurtemate rindadega on nii raske joosta, et ma ei viitsigi enam, aga jooksen ikka. Ei saa enam arugi et midagi oleks teisiti. Töö juures võib-olla ei tunne ennast nii kindlalt. Pole kellegile midagi rääkinud ja pigem proovin varjata.

Lähedased teavad, et opil käisin. Võõrad või kauged tuttavad ei saa midagi aru. Arvatakse et ma juba sündisin selliste rindadega.

Naljakas juhtum oli mul pesupoes, kuna ma ei kujutanud ette ka milline mu rinnakorvi suurus võiks olla siis mõtlesin, et lähen küsin spetsialistilt abi. No ma proovisin igasuguseid rinnahoidjaid ja ükski ei sobinud. Olin juba alla andmas kui teenindaja tuli veel ühe rinnahoidjaga. Ma vaatasin punastades teda ja ütlesin, et see on küll nüüd pisut suur. Tema aga käis peale. Lõpuks, kui selle selga sain, oligi see täiuslik. A /B korvist oli saanud E korv. Enda nägu sel hetkel ei unusta ilmselt kunagi.

Kas oli ka keerulisemaid hetki? Mis sind nendest läbi aitas?

Esimese nädala taastumine oli kõige raskem, aga mu vanemad ja mees aitasid ja toetasid mind väga.

Algul oli väga imelik spas käia. Kõik vaatasid. Ei see polnud mul peas kinni vaid päriselt ka.  Nüüdseks olen harjunud ja mõtlen, et ma ju ise vaataksin ka kui ilusat keha näen.

Kuidas sa kirjeldaksid järelkontrolli ja järeltoe kogemust? Mis oli sinu jaoks eriti oluline või toetav?

Järelkontroll andis teadlikust, et kõik on korras ja ilusti paranenud. Sai küsida kõike, mis oli jäänud veel veidi segaseks. Eks igaühe paranemine on individuaalne ja siis ongi hea võimalus kõik üle küsida.

Milline muutus on sinu jaoks kõige tähenduslikum — mitte tingimata peeglis, vaid seesmiselt?

Ma ei mõtle enam üldse milline ma teiste arvates välja näen. Ma vaatan peeglisse ja näen seda unistuse täitumist. Olen alati sellisest kehast unistanud nagu mul nüüd on. Isegi kui hommikul ärkan pahurana siis vannitoas peegli ees lähevad suunurgad üles poole ja hommikukohvi polekski enam vaja.

Mis on sinu jaoks “uus normaalsus” täna? 

Ma ei pea enam tundide kaupa valima, mida selga panna.

Alles hiljuti olin nädal tööl käinud ja mulle tulid külalised peale tööpäeva külla. Olin väga väsinud. Külaline aga ütles, et issand kui hea sa välja näed nagu oleks puhkuselt tulnud. Ilmselt see ongi see sisemine rahu ja sära, mis teistele inimestele peegeldub minust.

Kas oli midagi, mida sa alguses alahindasid või valesti ette kujutasid? 

Ma arvasin, et arme on koguaeg näha. Isegi kui kirurg ütles, et neid ei jää näha, ei uskunud teda väga. Neid arme näeb tõesti ainult siis kui rinnad üles poole tõsta või selili lamades näeb kaaslane.

Mis soovituse annaksid kellelegi, kes kaalub sama protseduuri ja on praegu kahevahel?

Tee kohe ära, saad kauem uut keha nautida. Minu kõige suurem hirm oli see, et teen opi liiga hilja ja kas siis enam ka mõtet on?!
See enesekindlus, mis suuremate rindadega tekib, see on täiesti kirjeldamatu.

Kas on midagi, mida soovid oma loos kindlasti öelda — üks sõnum, mis peab kõlama

Rinnaopp on mu elu üks parimaid otsuseid, mida ma ei kahetse ilmselt kunagi. Minu igas päevas paistab nüüd päike.

Kasulikku lugemist: rindade suurendamise hind