Tuntud tervislike eluviiside viljeleja Liis Velsker vajas abi üleliigse naha eemaldamisel. Ta on tohutult vaimustuses nii kliiniku kui ka kirurgi tööst. Pärast operatsiooni tunneb ta end palju mugavamalt trenni tehes ja imetleb enda peegelpilti pisarad silmis.
Millal ja kuidas märkasid, et üleliigne nahk käsivartel hakkas segama enesekindlust või igapäevaelu?
Tänaseks päevaks ma olen alla võtnud 60kg ja juba -30kg tundsin ma ebakindlust käte osas, viimased 2aastat aga segas üleliigne nahk mu trenni tegemist niivõrd, et tundsin päris tihti häbi ning ebamugavust ja avastasin, et tegelen väga tihti käte varjamisega.
Mis julgustas otsustama naha eemaldamise operatsiooni kasuks?
Ma ei oska isegi öelda, ma võtsin lihtsalt selle otsuse vastu, et ma ei taha end tunda kehvasti ja ma tahan nautida sporti ja napimaid rõivaid ja millal veel, kui mitte praegu?
Miks valisid dr Siim Simmo ja Health Clinicu oma teekonna jätkamiseks?
Simmo on mu lemmik! Ta on nii aus, siiras, realistlik. Ta saatis mu ära mitu korda ja ütles, et tule tagasi siis, kui sa ei soovi enam kaalust alla võtta. Mis jättis tegelikult minusse väga hea tunde, tema jaoks oli oluline, et tulemus oleks ilus, mitte raha teenimine! Mul on ka väga palju tätoveeringuid ja kohe alguses tõi Simmo välja selle, et osad kaovad ja mõtlesime parima plaani välja, ta on väga arvestav. Ma olen Simmo juures käinud ka langevaid silmalauge lõikamas, armid on olematud seega minu jaoks polnud isegi variant, et üldse lähen kuskile teise kohta isegi konsultatsiooni. Ja Health Clinic on üldse parima kollektiiviga asutus, ma tunnen end alati nii turvaliselt ja hoituna, seekord oli sama, ükskõik kui valus sul on, mis mure sul on, kui ebamugav sul on, iga töötaja andis endast kõik, et mul oleks hea olla!
Kuidas kirjeldaksid oma tunnet operatsioonipäeval? Kas see oli pigem elevus, närvilisus või midagi muud?
Ma inimesena väga ei ole muretseja tüüpi, ma ootasin väga, et saaks magada ja puhata, mu kiire elutempo ei lase aega väga maha võtta seega suhtusin sellesse lõikusesse, kui puhkusesse. Ja ma ei osanud ka midagi karta, ma usaldan dr Simmot jäägitult ja minu roll oli ainult kohale minna ja ülejäänud oli teiste teha.
Kas oli midagi, mis sind kogu protsessi juures üllatas – olgu see operatsiooni ettevalmistus, taastumine või lõpptulemus?
Mind üllatas, kui paiste sõrmed läksid, haha, see oli ainus ebamugav üllatus. Taastumine oli tegelikult päris kiire ja ma olin üllatunud selles osas, kuuga sain juba vaikselt hakata jalapäevi tegema ja 5 nädalaga olin suhteliselt tublisti trennilainel tagasi. Närvid vaikselt taastuvad ja sügelevad tänaseks päevaks aga muidu nii suure operatsiooni kohta oli pigem kogemus üllatavalt positiivne. Tugivarrukad mulle ka ei meeldinud…
Kui peaksid dr Simmo ja tema meeskonna töö kokku võtma paari lausega, siis mis need oleks?
Inimesed, kelle jaoks on oluline, et operatsioon toimuks õigel ajal, et sa oleksid oma otsuses kindel ja kes annavad endast 100%, et sinu jaoks ideaalne tulemus saavutatakse võimalikult mugavalt, tundes end turvaliselt hoituna.
Kui kiiresti tundsid, et oled valmis tagasi pöörduma oma sportliku ja aktiivse eluviisi juurde?
Tegelikult juba 2 nädala möödudes tegin ma väikseid jalutuskäike, aga täitsa päris trenni tegin ma 4 nädala möödudes ja peale seda hakkasin vaikselt intensiivsust lisama ja nüüdseks, kui on 5nädalat möödas, siis olen täitsa jooksulainel, käin poksis ja padelis ja tegelikult ka jõusaalis, hehe.
Kas operatsioon muutis sinu enesetunnet spordis või igapäevastes tegevustes?
Muidugi, mu käekesed on nii kaunid, ma kannan maikasid rõõmuga ja enesekindlalt! Ma tunnen ka padelis ja poksis end mugavamalt, isegi jooksmine on tegelikult mugavam.
Milline on olnud kõige rahuldustpakkuvam hetk pärast operatsiooni?
Kui nägin kodus käsi esimest korda, ma hakkasin ikka nutma, need olid nii pisikesed pluss mu tehtud töö oli lõpuks näha ehk siis lihased. Ma vist nutsin üldse 2 nädalat järjest iga kord, kui käsi vaatasin.
Kuidas on see operatsioon mõjutanud sinu suhet iseenda ja oma kehaga?
Päris palju, ma olen võtnud alla 60kg, mu keha on väga palju muutunud ja ma vahepeal isegi ei saa ise sellest aru. Minu jaoks on keeruline ka leppida sellega, et nahk ei tule muutusega kaasa ja peangi lõikama seda ära. Lotendav tühi nahk ei ole 32aastase naise unistus ning neid muudatusi tehes minu enesekindlus tõuseb ikka päris kenasti, ma armastan end kindlasti rohkem ja tunnen end oma kehas mugavamalt. Ma ei näe ainult peeglisse vaadates seda raskust, kui palju ma olen pingutanud ja kui palju ma olen haiget saanud vaid kaunist kiisumiisut!
Ma vaatan end väga palju peeglist ja itsitan, et uu see olen mina, ma alles harjun, aga see vaatepilt meeldib mulle väga!
Kas on midagi, mille üle tunned eriti suurt uhkust, kui mõtled oma teekonnale kaalulangetusest kuni operatsioonini?
Et lõpuks ma suutsin kannatada ja kuulasin dr Simmot, kui ma oleks varem opereerinud, siis ma ei oleks saanud nii mega tulemust kindlasti!
Kas sul on plaanis teha veel operatsioone?
Jah, sisereieplastika tuleb järgmisena ette võtta ja ilmselt järgmisel aastal tuleb vaadata ka rindadele otsa.
Milline oleks sinu julgustus või nõuanne kellelegi, kes kaalub üleliigse naha eemaldamise operatsiooni?
Ilukirurgia on kallis ja me väga tihti hakkame pisendama oma enesetunnet, kuulsused teevad neid iluoppe, tavainimesel pole vaja jne. Mina arvan aga, et igal inimesel on õigus elada imelist elu, tunda end imeliselt oma kehas ja vahet ei ole kui vana sa oled, mis taustaga. Meil on üks elu ja mina kavatsen seda elada parima tervisega ja end armastades. Vahepeal on vaja abi, eriti üleliigse nahaga, kõigega ei saa me ise hakkama.
Mis on suurim õppetund, mis võiks inspireerida ka teisi oma unistusi ellu viima?
Keskendu vähem sotsiaalsetele normidele, teiste arvamusele ja ela iseendale, kui sind häirib sinu lõtvunud nahk, siis sina elad selle mõttega/vaatepildiga iga päev, keegi teine ei mõista sind niikuinii. Kui sina ei ole rahul iseendaga, siis muutuse/otsuse saad teha ainult sina. Minu kätest tulenevast ebakindlusest ei saanud keegi aru, aga mina nägin iga kord peeglisse vaadates neid. Tänaseks päevaks ma vaatan ikka oma käsi aga imetlusega!
